Võib küll tunda muret rahandusministri Autorollo skandaalide pärast, kuid suures plaanis on positiivne näha Eesti esimest naispeaministrit juhtimas võrdselt meestest ja naistest koosnevat valitsust. Sooline võrdsus ei ole minu jaoks alati ilmtingimata vajalik kui pole sobilikke kandidaate. Antud juhul on rõõm näha, et targad ja võimekad naised on kaasatud poliitikasse meestega võrdsetel alustel.

Teine ja minu jaoks veelgi positiivsem näitaja on, et ministrikohad on jagatud võrdselt Reformi- ja Keskerakonna vahel. Teatavasti on esimesel Riigikogus 34 ja teisel 26 mandaati. Reformierakond annab pool valitsusvastutusest väiksemale koalitsioonipartnerile, mitte ei võta endale suuremat arvu ministripositsioonidest. Sümpaatne käitumine.

Eelkirjeldatu annab lootust, et taoline poliitiline kultuur jõuab peatselt ka minu kodulinna Keilasse. Peale viimaseid valimisi oli Reformierakonnal võimalik üksinda linna juhtida, aga koalitsiooni kaasati ka Valimisliit Sõbralik Keila. Seejuures sisuliselt saavad viimased suhteliselt vähe kaasa rääkida ning langetatavad otsused on sobilikud eelkõige Reformierakonnale.

Keila kontekstis kaasamise ja poliitilise kultuuri parendamiseks on hea üle vaadata linnavalitsuse koosseis. Kaks majavälist linnavalitsuse liiget Sõbralikust Keilast ei oma tegelikult kuigi suurt kaasa rääkimise võimalust linna üldjuhtimises. Samuti on Keilas kolm abilinnapead. Nendest üks meessoost on linnavalitsuse liige ja kaks naissoost ei ole. Häid põhjendusi selleks on ilmselt raske leida.

Mina näen, et lootust on. See üks ja ainuke meessoost Keila abilinnapea suundub kohe-kohe Kaja Kallase asendusliikmena Riigikokku. Tahan väga loota, et ta õpib ja toob ka Keilasse uutmoodi tasakaalus reformierakondlikku kaasamiskultuuri.

GO, TIMO!