Minu järjekordne aastaring siin päikese all on eriti aasta esimeses pooles olnud erinevate perekondlike ja tervisemurede tõttu raske ja keeruline. Usun ja loodan, et teist nii rasket aastat niipea tulemas ei ole. Rõõmu oli muidugi ka! Näiteks see, et maikuus kaitsesin Tallinna Ülikoolis oma magistritöö ning sain kätte sotsiaalteaduste magistrikraadi riigiteadustes. Sai end poliitikuks koolitatud 😊

Tahaksin hoopis kirjutada sellest, kuidas sain üle madude hirmust ja lumepelgusest, mis on mõlemad mind saatnud suurema osa elust.

Madusid jälestavad ilmselt paljud. Mäletan juba lapsepõlvest, et alati kui vanavanemate juures aiast välja või metsa läksin, loeti mulle sõnad peale, et jala ette vaataksin ja ussidele peale ei astuks. Ümberkaudses looduses leidus nii rästikuid kui nastikuid, aga kohtasin neid suhteliselt harva.  Niimoodi tekkis hirm nende hirmsate roomajate ees, keda tegelikult väga tihti kohata ei õnnestunud, aga kelle eest pidevalt hoiatati. Kui siis hilisemas elus juhtus, et mõnd nägin, siis tõusis sellest ootamatust kohtumisest veri pähe, kõrvad hakkasid kohisema ja pilt kippus eest ära minema. Rääkimata muidugi kohutavast hirmuröögatusest, mis minu suust kostus. Kui ma pooleteist aasta eest oma vanematekoju jõekääru väikese majakese lasin püsti panna, siis oli tegemist just selle kohaga kus nastikud segamatult oma mõnusat elu olid nautinud. Hakkasin endale teadlikult sisendama, et mina tungisin nende maadele ja mitte vastupidi. Harjusin, et neid võib mõnikord harva kohata ja pigem pelgavad nemad mind ning lähevad peitu. Kuna need kohtumised olid nii harvad, siis kippusin roomajate olemasolu üldse unustama. No ja kui siis ühel sügisesel päeval üks neist mulle vastu vonkles ja kompostikasti hiiri jahtima üritas pääseda, siis oli hirm kuidagi iseenesest kadunud. Sügispäike pani nastiku helkima, ilusad kollased kõrvad särasid, kaheharuline keel käis suust välja ja ta vaatas mind oma maosilmadega. Imelikult lummav vaatepilt ja üldsegi mitte häiriv, suutsin veel teda tema teekonnal filmida ja pildistada. Paraku kiilus see nastik mu kompostikasti võrgu vahele end kinni. Siis kutsusin küll julgemad appi, kes auku suuremaks tegid, aga järgmine kord olen ehk ise julgem!

Lund olen ma samuti aastaid jälestanud, aga seda ilmselt paljud ei mõista. Võimalik, et lapsena sai nii palju Keila männikus asuvast kelgumäest alla lastud, märjaks saadud ja läbi külmutud, et mingil ajal tekkis lumepelgus. Kuidagi ebameeldiv tundus. Märg ja vastik. Halvematel aastatel ma täiskasvanuna talvel niisama  väljas ei käinudki ja kõik vajalikud sõidud tegin autoga. Lastega kelgutamas käisin harva ning lumises looduses jalutamine oli suur piin ja praktiliselt välistatud. Suusatasin viimati kohustuslikus korras põhikoolis kehalise kasvatuse tunnis. Kuna viimased talved on taas üsna lumerohked olnud, siis otsustasin ka lumepelguse selja taha jätta. Olen imetlenud taliujujaid ning kuigi ma ei uskunud, et minus leidub tahtmist jääauku ronida, siis peale suve siiski jätkasin sujuvalt jões ja järves käimist. Ise sinna juurde mõeldes, et kui lumehangest peab läbi kaevama ja jääd hakkama lõhkuma, siis ma enam ei viitsi. No ja kui see aeg kätte jõudis, siis tekkis tahtmine jätkata. Nii ma siis olen hommikumantlis, paljaste säärtega läbi hiljutiste paksude lumehangede jõe äärde jõudnud ja kinnikülmunud suplusaugu lahti tagunud. No selleks ajaks on ju jalgadel täitsa külm. Kui siis paned jala 0-kraadisesse vette ja tunned, et “oi, kui soe”, siis on see taaskord hetk, kus ise ka hämmastud ja üllatud. Tõsi on ka see, et inimene harjub. Kui algul oli külma vette minek nii kehale kui vaimule suur väljakutse, siis nüüd enam mitte. Tänasel sünnipäeval aga võtsin endale aega ja tegin 10-kilomeetrise matka talvises looduses. See on midagi, mida veel aasta eest võimatuks pidasin.

Hirmud on võitmiseks ja ilma nendeta on elu palju mõnusam! Toredat aastalõppu!