Sagedane on arusaam justkui oleks poliitikud omakasu peal väljas. Olles viie aasta eest poliitikas värske inimene ning nähes seestpoolt vaid ühe Eesti kohaliku omavalitsuse volikogu tegevust, tekkis ka minul mõnikord tunne, et poliitikasse tullakse lahendama mingeid isiklikke probleeme – kas tahetakse kodutänavat korda saada, tulusat kohta linnaasutuse nõukogus, pidevate volikogu ees esinemistega enesekindlust tõsta või poliitilistele oponentidele kohta kätte näidata. Kuna mul oli raske leppida, et paljudel juhtudel ongi põhjuseks omakasu ja mitte maailmaparandamine, otsustasin end täiendada riigiteaduste magistriõppes ja magistritöö raames uurida kohalike liidrite motivatsiooni poliitikas osalemisel.

Olgu märgitud, et minu töös olid uurimise all volikogudesse valitud liidrid, kes olid häältesaagilt kolme parema hulgas ja osutunud valituks kas esmakordselt või vähemalt kolmandat korda. Seega on tegemist populaarsete kohalike arvamusliidritega, kellest suur osa on omavalitsusjuhid ja keda nimetan poliitiliseks eliidiks. Mõnikord arvatakse, et poliitline eliit on midagi halba, kuid eliiditeotreetikud on leidnud, et see on paratamatu ja mitte ilmtingimata halb. Tegemist on vähemusega, kellel on oluline panus ühiskondlike ja kogukondlike poliitiliste ja sotsiaalsete tulemuste vormimisel (López, 2013)*.

2021. aastal Eesti volikogudesse valituks osutunud liidreid iseloomustab see, et tegemist on 62% ulatuses erakonda kuuluvate inimestega, kellest siiski vaid 56% kandideeris volikokku erakonna nimekirjas. Kolmandik liidritest on vanuses 41-50 eluaastat, umbes samapalju vanuses 51-60 eluaastat ja ülejäänud kuuluvad teistesse eagruppidesse. Liidrite hulgas domineerivad väga ülekaalukalt mehed, sest vaid 17% kõikidest liidritest on naissoost. Kaks kolmandikku kõikidest liidritest kõrgharidusega ja kolmandik keskharidusega, kusjuures liidrite haridustaseme langus viimastel valimistel on olnud märgatav. Liidritest 60% olid juba varem avaliku sektori taustaga ja nendest pool omas KOV juhtimise kogemust. 71% liidritest kuulus eelmise volikogu koosseisu ning 44% olid ka siis liidripositsioonil, kusjuures viis valimistsüklit varem oli tänastest liidritest volikokku valitud 25% ja liidristaatuses 12%. See näitab, et eliidiringluse ehk liidrite vahetumine volikogudes on vähene.

Magistritöös uurisin (uutelt ja pikaajalistelt) liidritelt, milliseid eeliseid nad endal näevad võrreldes teist tüüpi kohalike liidritega. Kokkuvõtvalt võib öelda, et püsivad liidrid näevad enda suurimateks eelisteks poliitikas osalemisel KOV juhtimise kogemust, stabiilsuse tagamist, partnerkontaktide olemasolu ja elanike usaldust. Uusi liidreid näevad nad kui värskete ideede omajaid, kellel on püsivatest liidritest suurem valmidus muutusi ellu viia. Uued liidrid seevatu omistavad just endale teatud eeliseid, mida pikaajalised liidrid neis ei näe nagu stabiilsuse tagamine KOV juhtimises ja elanike suur usaldus. Küll aga möönab uus eliit, et eelisena usaldab suurem osa KOV töötajaid just pikaajalisi liidreid ning et viimased omavad neist enam püsivaid partnerkontakte, mis tulevad omavalitsuse juhtimisel kasuks. Avatud vastustest selgus, et kohalike elanike heaolu, mure kogukonna pärast ja tahe kodupaika paremaks muuta on läbiv teema kõikide liidrite hulgas. Seega ei leidnud kinnitust minu isiklik kodulinnas tekkinud arusaam, et poliitikud on omakasu peal väljas.

Teiseks uurisin, milline on eri tüüpi liidrite poliitikas osalemise motivatsioon. Kõige olulisemaks poliitikas osalemise teguriteks peavad eri tüüpi poliitilised liidrid nn. solidaarsusstiimuleid ehk vastutustunnet nii enda valijate, kaaslaste kui kogukonna ees. Kõige enam motiveerib inimesi kandideerima just elanike ehk valijate ootus. Tunnetatakse inimeste usku neisse ning see motiveerib valimistel kandideerima ja kodukoha arengusse panustama. Kokkukuuluvustunne kaaslastega, koos tegutsemine meeskonnaga ja sõprade-tuttavate usaldus on samuti väga motiveeriva iseloomuga poliitikas osalemisel. Erinevad ainelised stiimulid jäävad selgelt tagaplaanile. Lootus saada tasuv töö või prestiižne amet ei ole kuigi suur motivaator poliitikas osalemisel. Uute liidrite puhul on poliitikas osalemise motivatsioon suuresti seotud valitseva võimu kukutamise tahtega, kusjuures valitsevale võimule omistatakse sageli korruptiivsust ja stagneerumist. Pikaajalised liidrid seevastu on motiveeritud osalema, sest soovivad tagada omavalitsuse stabiilse ja jätkusuutliku arengu ning selle kandjatena nähakse iseend.

Eliidi isikuomadused on teadlase Vilfredo Pareto arvates olulisel kohal ning erinevatel aegadel on vaja erinevaid omadusi, näiteks poliitiliste kriiside ajal on vajalik julgus ja lojaalsus, poliitilise stabiilsuse perioodidel aga tarkus ja innovaatilisus (Higley, 2018**). Uurimistöö käigus avatud vastuste kujul saadud tagasiside kujutab Eesti poliitilist eliiti mitmekesisena, kus näikse olevat nii julgeid ja lojaalseid kui ka tarku ja innovaatilisi liidreid. Tegemist on muidugi üleriigilise vaatega poliitilistele liidritele. Üksikute omavalitsuste lõikes on kindlasti nii neid, kus jagub liidritel kõiki neid edasiviivaid omadusi kui ka neid, kus kõikide omadustega võiksid lood paremad olla.

Kolmandaks analüüsisin poliitikas osalemise erinevaid demotivaatoreid. Eesti kohalikele liidritele avaldab ette antud variantidest kõige demotiveerivamat mõju peresuhete tagaplaanile jäämine poliitilise tegevuse tõttu ning võimalik saladuste või eraelu avalikkuse ette toomine poliitiliste oponentide poolt. Pigem demotiveerivalt mõjuvad ka kandideerimisega kaasnevad isiklikud rahalised väljaminekud ja võimalik toetajate otsimine valimiskampaania jaoks.

Magistriõpingud ja magistritöö on olnud põnev ja nõudlik teekond ja mul on hea meel, et see on andnud uusi teadmisi ja tutvusi ning võimalust end paremini tundma õppida. Aitäh kõigile, kes on toeks olnud! Olen südamest tänulik oma juhendajale Kersten Kattaile, samuti igaühele nendest 98 kohalikust poliitikust, kelle vastused olid väga oluline magistritöö uurimismaterjal. Mitmetega teist tekkis põnevaid kirjavahetusi ja rikastavaid vestlusi. Tuhat tänu teile!

*López, M. (2013). Elite theory. Sociopedia.isa, DOI: 10.1177/2056846013112
** Higley, J. (2018). Continuities and Discontinuities in Elite. In H. Best, & J. Higley, The Palgrave Handbook of Political Elites (pp. 25-40). London: Macmillan Publishers Ltd.
*** Fotol olev vaade iseloomustab minu magistritöö kirjutamise keskkonda: arvutiga voodis ja akna taga kaunis loodus. Suures koguses kohvi ka sinna juurde muidugi 😊