Vaadates aasta, kahe või viie taha ei mäletagi perioodi, kus nii paljud inimesed üheaegselt oleks raskustes või mures. Põhjuseks võib olla kas vaimse või füüsilise tervise halvenemine, hirm haiguse ees, eraldatus ja üksindus,  sissetulekute vähenemine või hoopis töökoha kaotus.

Olles jõulude paiku suhelnud sõprade-tuttavatega nii lähedal kui kaugel, tuleb möönda, et pandeemiast päris puutumata ei ole jäänud keegi. See on mõjutanud ühel või teisel viisil, otseselt või kaudselt. Mõni tunneb end väga puudutatuna ja hirmul, kuigi muutused ei olegi ehk nii suured, teine on lootusrikas hoolimata raskematest löökidest. 

Minagi pidin pandeemiast tulenevate mõjude tõttu likvideerima jäädavalt oma mõneski mõttes elutöö ehk Keila linnas ligi 13 aastat lastega peredele erinevaid tegevusi pakkunud Hiirekese Perekeskuse. Tegemist oli raske otsusega, kuid teisi võimalusi meil ei olnud. Oleks vastutustundetu jääda võlgadesse või püüda hoida ettevõtmist vee peal oma pere arvelt. Seda olukorras, kus pandeemia lõppu ennustavad küll mõned valguskiired vaktsiinide näol, kuid tegelikkuses pole meil aimugi, millal ja kas elu täielikult normaliseerub. 

Kõiki meid, keda pandeemia ühel või teisel viisil mõjutanud on, võib nimetada rentslis olijaiks. Vahe on vaid selles, kas olla näoli mudas või leida endas jaksu pöörata ümber ja "vaadata üles tähtede poole". Aja möödudes on ehk jaksu jälle püsti tõusta, end tolmust puhtaks kloppida ja edasi minna. Olgugi, et kaotatut ei pruugi tagasi saada, avaneb kindlasti uusi võimalusi, tuleb uusi tähti... kes teab, ehk paremaid ja säravamaidki kui esialgne. 

Soovin meile kõigile algavaks aastaks oskust näha tähti, tõusta rentslist ja liikuda edasi vaatamata kaotustele, hirmule või ebakindlusele!