Abielureferendumi poolt ja vastu on kirjutatud palju. Omajagu kajastusi on leidnud ka eelmise nädala põhiseaduskomisjoni istungid, kus kasutati mahlakaid solvanguid, ei antud opositsioonile sõna ning eirati Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. 

Mõlemad osapooled on jäänud vankumatuks ja endale kindlaks. Koalitsioon tahab iga hinna eest, ka reegleid eirates ja seadust rikkudes, referendumi läbi viia. Opositsioon ei saa kuidagi leppida teerullimeetodil obstruktsiooni takistamisega. Parlamendivälised jõud nõuavad suisa parlamendi laialisaatmist, mida paraku saavad teha vaid rahvasaadikud ise.  

Kahjuks jääb kogu see möll paljuski tavainimesele mõistetamatuks. Ajakirjanike poolt skandaalimaiguliste palade esiletoomine muudab poliitika paljudele vastikuks ja sellest ei taheta midagi kuulda. See on arusaadav, kuid ohtlik. Loomulikult võib etteheiteid teha mõlemale poolele, kuid oluline on, et inimesed ei muutuks poliitikas toimuva suhtes apaatseks. Poliitikas on palju võimuahneid inimesi ning nende pidurdamiseks peame end asjadega kursis hoidma ja järgmise parlamendi koosseisu valimisel enam kui kahe aasta pärast kindlasti valima minema. Samuti oleks mõistlik osaleda kohalike omavalitsuste volikogude valimisel juba käesoleva aasta oktoobris. 

Ükskõiksus on muutnud ajaloos võimalikuks autoritaarsete reziimide tõusu ja inimeste tagakiusamise. Kui oleme ükskõiksed toimuva suhtes, ei tasu imestada kui varsti ei ole vaba eneseväljendus enam lubatud ning kriitiline kirjutis või sõnavõtt valisteva võimu aadressil toob endaga kaasa sanktsioonid. On küll nõme poliitkemplust jälgida, aga püüdkem siiski kasvõi enda jaoks lahti mõtestada miks üks või teine osapool nii käitub ja kuidas me sellisesse olukorda oleme jõudnud. Samuti, mida ma valijana või rahvaesindajana sellest olukorrast õppida võiksin ning miks on parem elada demokraatlikus, mitte autoritaarses riigis.