Mulle meeldib Taani ja seda väga mitmes mõttes. Taanis on pikk demokraatia traditsioon, sealne esimene põhiseadus jõustus juba aastal 1849.a. ehk siis 71 aastat varem kui Eesti esimene põhiseadus ja 143 aastat varem kui meie täna kehtiv põhiseadus. Taani näol on tegemist stabiilse ja turvalise ühiskonnaga, kus demokraatlike raamide sees tegutsemine on tavaline ja iseenesestmõistetav.

ÜRO õnnelikkuse raporti järgi on tegemist riigiga, kus elavad ühed maailma õnnelikumad inimesed järgnedes meie põhjanaabritele. Üheks põhjuseks on kindlasti turvalisus ja seda igas mõttes. Heaoluriigis hoolitsetakse oma kodanike majandusliku turvalisuse eest, mis on võimalik tänu suhteliselt kõrgele maksukoormusele. Taanlased maksavad oma makse rahulolevana, sest kõik saavad aru, et muudmoodi ei ole võimalik pidada üleval riiki, mis pakub tasuta haridust, tervishoidu ja muid avalikke teenuseid ning toetusi, üliõpilased saavad stipendiumi ning eakad väärikat pensioni. Taanlastel on hea ja turvaline olla siis, kui nad teavad, et ka tema naaber tuleb oma eluga hästi toime. Empaatia on selle ühiskonna oluline osa ja seda õpetatakse koolides.

Taanis on 37-tunnine töönädal. Üldjuhul on kontorid reede lõunast juba tühjad, sest oma aega sisustatakse vabatahtliku tööga. 69% taanlastest on viimase viie aasta jooksul panustanud oma aega vabatahtlikuna ühe või teise organisatsiooni heaks töötades (1). Eestis tegutseb vabatahtlikuna 49% inimestest (2).

Taanis peetakse oluliseks, et kohustused tulevad enne õigusi. Valitseb suhtumine, et kui ma maksan kohusetundlikult oma makse, alles siis on mul õigus riigi poolt pakutavast osa saada. Maksud makstakse vabatahtlikuna ka näiteks tasu pealt, mis on saadud naabrinaiselt muru niitmise eest. Teisiti ei kujutata seda lihtsalt ette. Vabatahtlikult töötades antakse panus sellesse, et kõikidel ühiskonnaliikmetele võiks parem olla. On see siis mõne sündmuse korraldamine, hooldekodus üksiku vanainimese külastamine või kogukonnas suuremate koristustalgute korraldamine. Enamik taanlasi ei lähtu ainult iseenda heaolust, vaid panustatakse ühisele heaolule.

Tahaks väga, et ka Eestis selline “kohustused enne õigusi” suhtumine aina omasemaks saaks. Kipume väga sageli just enda õigusi taga ajama mõtlemata, kas minu kohustused riigi ees on täidetud. No ja kui on, siis ehk on kogukonnas midagi, mille heaks ma saaksin panustada? Või kui ma oma tegevusega panustada ei saa, siis ehk on mul rahaliselt võimalik toetada mõnd organisatsiooni, mis tegeleb Eesti paremaks muutmisega?

Püüame ehk igaüks anda jõudumööda oma panust.
Nagu Mahatma Gandhi on öelnud: “Ole muutus, mida soovid maailmas näha”.

Kasutatud materjal
(1) https://frivillighed.dk/guides/fakta-og-tal-om-danskernes-frivillige-engagement
(2)https://vabatahtlikud.ee/wp-content/uploads/2015/04/Vabatahtlikus-tegevuses-osalemise-uuring-2018.pdf