Kui mitte rohkem, siis kaks kolmandikku poliitikas figureerivatest inimestest ei tee seda mitte sooviga oma kodukohta või riiki paremaks muuta. Paljud teevad seda rahalise kasu pärast (nt. linnaasutuste tasustatud nõukogude kohad, volikogu liikme hüvitis), mõni tahab lihtsalt kuuluda “paremate” ja “edukamate” hulka, mõnele meeldib kuulda-näha ennast esinemas jne. Häid ja edasiviivaid ideid tuleb vähe ning seepärast kiputakse teisitimõtlejaid alavääristama: see on ju oluliselt lihtsam, kui millegi asjalikuga hakkama saamine.

Tahan kutsuda täiesti tavalisi inimesi poliitikas kaasa rääkima. Selleks ei pea olema erakordselt kõrgelt haritud ega võimekas. Minu meelest piisab, kui on oskus näha kitsaskohti ja tahe asju paremaks muuta. Kui meil kandideeriks esinduskogudesse rohkem aktiivseid erinevate elualade inimesi, siis väheneks ehk selliste hulk, kes on olnud seal aastakümneid ja kellel ei olegi enam häid ideid asjade paremaks muutmiseks. Kindlasti tooks see kaasa poliitilise kultuuri kasvu ja rohkem häid ja edasiviivaid ideid linna/valla/riigi jaoks. Siis ei ole lõpuks poliitika nii “nõme ja räpane”.

Mida ma puuduliku poliitilise kultuuri all mõtlen, võib lugeda Erik Moora Eesti Ekspressi loost. Vabandan, et on maksumüüri tagune.

Loos on tegemist Tallinnaga, aga seda võib taandada ka teistele omavalitsustele, kus sama poliitiline võim on pikalt etteotsa jäänud.